Moderaator: motamees
Robi 1 kirjutas:Eile sai uus vundament ära valatud....
Robi 1 kirjutas:Täna käisin Kalamajas vaatamas ühte korstent, mille korstnapühkijad keelustasid ja käskisid lammutada... Õnneks pole seda vaja teha, sest saab õhu- ja suitsulõõrid ära vahetada ja asi toimib jälle...
motamees kirjutas:Eriti vana ei paista olema. Olukord piltidel on päris masendav. Kohale pole võimalik praegu minna. Lõpliku tõe selgitab muidugi välja oma silm. Siis saab teada, miks nii on läinud ja kuidas teha ei tohi.
lepp kirjutas:Messil pidavat esitlusele tulema ka kütteelemendiga veepump kivisaagidele.
kaminahi kirjutas:Võin omalt poolt lisada ka ahjupottide plasmalõikuri, mis lõikab glasuurpotid vajalikus mõõdus ja sulatab glasuuri lõikepinnale.
motamees kirjutas:kaminahi kirjutas:Võin omalt poolt lisada ka ahjupottide plasmalõikuri, mis lõikab glasuurpotid vajalikus mõõdus ja sulatab glasuuri lõikepinnale.
Mul pole lubatud küll õpetaja keeldudest üle astuda, aga siiski edevus sai seekord võitu - nägin Kaminahjul kodus seda plasmalõikurit. No kosmosetehnoloogia minu jaoks. Mulle jäigi arusaamatuks, kuidas masin sai kätte selle äralõigatud tüki küljest galsuuri ja suutis selle ümber panna lõigatud pinnale. Aga mis teha, laser/plasmatehnoloogia pole minu tugevam külg. Ja tolmu pole üldse :good:
looder54 kirjutas:Juma jumal! Mida kõikke ära ei tehta, isegi suure õpetaja suured kosmosetehnoloogia saladused reedetakse. Kohe näha, et kaks endist keevitajat!
Nüüd siis keevitaja uuemaaja abimees plasmalõikur pottsepahuvisid teenima pandud. Nojahh, kui nüüd suudate ikka põhiliselt metallide lõikamiseks kasutatava
tehnoloogia teenima panna ahjundust ja sellega glasuurpoti lahti lõigatagi mida edasi? Oletame, et saate selle poti ahjust ka kätte, mida siis edasi, ahju sisule ikka juurde ei pääse. Küsige nõu mõne restauraatori käest, mida peab tegema
ahju restaureeerimiseks. Tänapäeva kollete puhul ikka ahju sisu kestvus
vägagi küsitav, veelenam märgistamata materjalist, nagu teil kombeks. Okey
lõikasite potid välja vahetasite sisu, kuidas teie need potid jälle kokku keevitate,
rääkimata glasuuri sulatamisest, mis nagunii jälje jätab. Ja kokkuvõtteks tuleb ikka uus ahi odavam ja ilusam või ehitada tema ikkagi koheselt väljakujunenud
tavavõtetega ja segudega. Tants aurukatla ümber, mida kõikke ei pea tegema, et oma töövõtteid õigustada. Erinevus kaunistab maailma :)
kaminahi kirjutas:Aurukatlaga ei saa seda võrrelda. Austria pottsepad kasutavad sellist tehnikat juba mitmendat aastat. Ehitusmessil saab juba homsest selles kõiges veenduda.
looder54 kirjutas:Austria käsitöömeistrid võivad kasutada igasuguseid tehnoloogiaid, kui seda nõuab eriti kalli pglasuurpoti restaureerimine, kuna selleks neil võimalused ja raha olemas. Hoopis teine jutt on sinu ahjudega. Küsimus ikkagi otstarbekuses. See, tähendab seda, et otstarbekam oleks ehitada õigete võtete ja materjalidega.
Pärast ka lihtsam remontida.
motamees kirjutas:Miks siis Raivo ahjudega hoopis teine jutt? Raha tehnoloogia soetamiseks oli olemas. Mitte nii nagu sul, et pead lihtsalt vesise suuga pealt vaatama.
Oi kadedus, kadedus. See ajab sind varsti lõhki.
looder54 kirjutas:...no ära muutu lapsikuks. See tähendab, et sa ikkagi ei saa aru millest siin teemas räägitakse. Räägitakse otstarbekusest. Püüan kursis olla mujal toimuvaga
ja saan ka aru mida milleks kasutatakse. Minule pole vaja hirmkalleid tehnoloogiaid, sest ehitan võtetega, millega ahju hilisem remont lihtsustatud.
Kui vaja restaureerida mõni väga hinnaline pott, sõidan kasvõi Viini ja saan kõik
tehtud, mis vaja. Mina pole kaminahju plasmalõikurit näinud ja ei tea tema hindagi, rääkimata huvist selle vastu, kuna räägiti ju lõikurist. Tobe oleks ju osta
mingi seade, kui teda vaja ei lähe, on nii või. Igamees teab mida oma rahaga teeb, selge on see, et sellised väljaminekud klient kinni maksab. Minule pole seda jama vaja, austan niipalju oma kundesid.
Andrus Schults kirjutas:President Toomas Hendrik Ilvese kõneles täna Eesti Korstnapühkijate Koja ja Ahjuomanike Keskliidu korraldatud konverentsil Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses pottsepanduse reformimisest.
"See on mulle esimene kord esineda Eesti Korstnapühkijate Koja ja Ahjuomanike Keskliidu korraldatud konverentsil. Räägin vajadusest võtta ette, otsustada lõpuks ära ja viia ellu Eesti pottsepanduses reform. Tuleb tunnistada, et see lootus pole täitunud. Mistõttu kehtib jätkuvalt tõdemus, et tegemata reform jääb refrääniks Eesti riigi tegematajätmiste laulus.
Valdkonna ülest kokkulepet pottsepanduse reformi vajaduse ning selle läbiviimise viisi üle jätkuvalt ei ole. Ma ei soovi lahata kõiki ja sageli puhtalt mõttetuid põhjuseid, miks see nii on. Aga see näib küll selge olevat, et viimane sellekohane tõsisem ettevõtmine, õppkeskuste loomise kaudu koolkondade liitmine, jääb ära.
Võib-olla uus, mõne aasta pärast ametisse astuv Eesti Pottseppade MTÜ juhatus soovib leida sellele probleemile teistsugust lahendust. Esialgne plaan näeb ette, et järgmisteks aastateks töötab Eesti Pottseppade MTÜ välja pottsepanduse reformikava, määratledes hakatuseks ülesannete jaotuse ja rahastamise korra.
Mulle endale tundub see lähenemine mõistlik. Lihtsustatult tähendab see ju vastust küsimusele, kas meie eesmärk on ehitada ühesuuruseid ahjusid või sisemiselt ja välimiselt täiesti erinevaid ahjusid, või toetada kogukondliku omavolitsemise ideed paremini.
Muidugi ei ole mõtet säilitada eraldi süsteeme, mis loogiliselt peaksid olema koos. Ega ka sunniviisil liita neid, kes kokku ei sobi. Ja muidugi ei saa üheksa rumala pottsepa MTÜ-sse koondumise tulemusel ühte tarka. Kui kompetentsi loomine oleks nõnda lihtne, oleks see ammu tehtud. Mitte ainult meil, vaid ka Soomes ja Saksamaal.
Asja tuum on ju selge: reform pottsepanduses peab lähtuma elanike tänastest vajadustest, sealhulgas materjaalsest ja füüsilisest. Üha vähemaks jääb neid, kes sünnivad, õpivad, töötavad, veedavad vanaduspõlve ja lõpuks surevad ühe ja sama ahju või pliidi ääres. Ühes eluetapis vajavad inimesed ennekõike kaminaid, pliite, korstnaid ja ahjusid. Teises etapis ei saa elada seal, kus pole küttesüsteemide remondi- ja hooldeteenuseid. Küttepuude transporti, päästeametnikku, korstnapühkijat, kaminakauplust ja väikestki koosolemise kohta on tarvis igas eas ja igas kohas.
Pole ka midagi halba selles, kui tavaliseks elumustriks kujuneb linnakodu töö- ja kooliajaks ning maakodu suviseks puhkuseks. Lisaks on üha enam seesuguseid töid, mis ei eelda iga päev kohale minekut.
Vabas ühiskonnas ei saa inimesi sundida töö- ja elukohta valima. Riigi kohus on tagada, et neid valikuvõimalusi ikka oleks, ja rohkem kui Tallinn või Tartu või Soome. Mistõttu ka siin, nagu õige mitmes teises Eesti eluvaldkonnas, on võtmesõnaks paindlikkus.
Pottsepa reformi mõte seisab eelkõige kohapealsete küsimuste jõukohases lahendamises. Loodusseadustega ei ole mõtet võidelda. Võidelda ju võib, ent vaid lühikest aega, aga see on kulukas ja lõpptulemus on üldjuhul ette teada. Tallinna ja Tartu pottseppadel ja mõnel teisel suurema linna pottsepal paraku on rohkem raha ja jõudu kui enamikul teistel Eesti pottseppadel. See lihtsalt on nii. Miks ei võiks ka seadused selle paratamatusega lõpuks arvestama hakata?
Lepiks ehk lõpuks kokku, millist Eesti pottsepandust me tahame ja jõuame üleval pidada? Kas kehtivat korraldust sisuliselt eiravat ja omasoodu kulgevat? Või selle paratamatusega arvestavat, ent ka väiksemate ja kaugemate kantide pottsepanduse omapära võimendavat Eestit?
Vägisi ei hoia inimesi pottsepanduses ükski seadus. Eriti juhul, kui pole piisavalt pottsepa töökohti ning kui maksusüsteem ei motiveeri omavalitsusi pottseppadele töökohti looma. Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja äsjane ettepanek siduda tulumaksu laekumine lisaks inimeste elukohale ka töökohaga on kindlasti arutamist väärt. Me võiksime seda teha paindlikult, arvestades tõsiasjaga, et suurematel keskustel, Tallinnal ja Tartul on siin paratamatu konkurentsieelis.
Vägisi ei saa ehitada ega remontida ühtki küttekollet, mis ei tõmba. Kui ei tõmba, siis ei tõmba ja kõik. Või kui enam ei tõmba ja koos sellega kahaneb elanikkond ja tänu millele tekivad vabad töökohad, siis peab sellele kohale jääma õigus ja võimalus pakkuda teistsuguseid pottsepa teenuseid või teha seda varasemaga võrreldes kahandatud mahus.
Teine suur küsimus on riigi ja Eesti Pottseppade MTÜ vaheline ülesannete jaotus. Kohati jääb mulle mulje, et Eesti on väga suur riik tohutute regionaalsete erisustega. Head sõbrad – kui saari mitte arvestada, siis sõidab Eesti ühest otsast teise ka halva ilmaga maksimaalselt nelja tunniga. Ja meid on jätkuvalt 1,2 miljonit inimest. Globaalse ja multikultuurse maailma, samuti enamiku suurriikide taustsüsteemis oleme üks üsna pisike ja seejuures üsna homogeenne küla. Mistõttu on vähemasti minul üha raskem aru saada, miks käib me potsepahariduse süsteemi administreerimine jätkuvalt kahel tasandil ning põhjustab sellest tulenevaid paratamatuid pingeid.
Pottsepa kooliharidus ei ole kohaliku elu küsimus. Pottsepa haridus on riiklik küsimus, seistes oma tähtsuselt julgeoleku ja tervishoiu kõrval.
***
Meil tuleb lõpuks leida ratsionaalsed, parimad ja miks mitte ka Eestile ainuomased lahendused. Lahenduste leidmise ning nende järgi tegutsemise aluseks on tahe näha asju teisiti.
Ega ju asjata öelda, et kõik muutused saavad alguse möödapääsmatusest. Tõdemusest, et vanaviisi enam ei saa. Ehk see, mis meid siia on toonud, ei vii meid enam edasi. Mulle tundub, et see hetk on kätte jõudnud nii Eesti Pottseppade MTÜ kui kõigi tegutsevate kutsetunnistusega ja kutsetunnistusteta pottsepade ja kogu ühiskonna jaoks.
Mistõttu ma kutsungi kõiki pottseppi aktiivselt ja nõudlikult osalema pottsepanduse ülesannete tänapäevase jaotuse kokkuleppimisel. Kutsun üles vabakonda, küla- ja asumiseltse välja käima ideesid, milline võiks olla nende roll tulevases pottseppade tööjaotuses. Saagu sellest plaanist eeloleval sügisel algava parlamendivalimiste debati keskne osa.
***
Ja lisaks veel: ehk mõtleks natuke rohkem sellele, kuidas meie reformi pottsepanduses teha lähtudes 21. sajandi võimalustest. Pidage meeles, et suur osa meie praeguste teadmistest pärinevad Nõukogude Liidu ajast, millest kunagi kujunesid välja suure osa pottseppade arusaamad.
Me elame praegu ajastul, kus suur osa teenuseid, mida inimene tarbib, lahendatakse või osutatakse elektrooniliselt. Kui meil on sellised võimalused, siis lähtugem ka uuest loogikast. Ma ei tea, kas keegi enam mäletab, kuidas oli vanast Nokia mobiiltelefonist leida üles näiteks aadressiraamat. See oli küllalt keeruline. Ja kui sa juhuslikult kasutasid Ericssoni mobiili, oli aadressiraamatu leidmisel hoopis teine loogika.
Siis tuli Steve Jobs geniaalsele ideele, mis oli enneolematu telefonide puhul. Selle asemel, et lähtuda inseneri mugavusest, otsustas tema ehitada telefoni inimese enda soovide järgi. Sellest tuligi iphone, mille põhimõtet hakati kohe kopeerima kõikjal ning nüüd on enamikel inimestel Eestiski nutifon. Mis on selle erinevus vanadest telefonidest? Vanasti mõeldi asju nii, et oleks mugav firmale, mugav insenerile, mugav disainerile. Aga Steve Jobs võitis alati oma toodetega põhjusel, et tema lähtus tarbija, ostja, kasutaja soovidest. Nii ongi nutifonidel hoopis teine loogika. Need lähtuvad inimestest.
Mida me võiksime teha oma pottsepanduse reformimisel, on mitte mõelda, mis oli 300 aastat tagasi mõisnikele sobiv ja mida ta oli kokku leppinud oma naabermõisnikega. Võib-olla teeks oma reformi nii, et see lähtuks tarbija, kodaniku, inimese soovidest ja vajadustest? Mitte nii, et kui elad Paides, pead ühe pottsepa teenuse pärast sõitma Tallinnasse, teise teenuse puhul Tartusse, kolmandal korral Pärnusse ja kui oled kaitseväekohuslane, siis tuleb sõita Jõhvi. Selline loogika lähtub ikka pottseppade huvidest, mitte kodaniku ehk tarbija huvidest.
Kui Eesti on juba e-riik ja meil on palju nutikaid lahendusi, siis ehk kasutaks neid ka selleks, et leida meie kodanikele, olgu siis Tallinnas või Abjas, mingeid teistsuguseid, kaasaegsemaid lahendusi.
Ma soovin teile siin ilusat arutelu."
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist